Chi, qi, ki ja prana on sõnad, mis väljendavad elujõudu. See elujõud peitub toidus ja seda võib osaliselt mõõta eralduva valgusena. Selliseid igas elusorganismis peituvaid valgusosakesi nimetatakse biofootoniteks. Sarnaselt jaaniusside või lihtsalt lambipirnidega ei säraks ka biofootonid, kui neil puuduks energiaallikas. Elusorganismide puhul on selliseks algupäraseks energiaallikaks ensüümid – „elu süüteküünlad“. Ensüümid panevad biofootonid särama ja toidavad nii meie elu. 

Valguse eraldumist katalüüsivaid ensüüme saab toortoidust, kuumtöödeldud toidus on need kadunud. Teatud määral suudab ka keha ise ensüüme toota ja teebki seda, ent siiski vaid seni, kuni selleks ressurssi jätkub. Me sünnime teatud kindlaksmääratud ensüümide varuga: kui see väheneb, ainevahetus aeglustub ning kui ainevahetus lõpuks päriselt lakkab, saabub surm. Et ensüümid liiga ruttu otsa ei lõppeks, soovitatakse tänapäeval lisada tavatoidule kvaliteetseid ensüüme.

Ensüüme kultiveeritakse kääritamise teel kolm aastat. Seda protsessi võib nimetada ka ensüümide paljundamiseks. Kääritamisel mitmekordistub ensüümide kogus ja suureneb katalüüsisuutlikkus, mis oli väiksema annusena olemas juba toortoidus. Kääritamine toimib natuke nagu pingemuundur, mis tõstab pinge 220 voldilt 550 voldile, et käitada suuremat masinat. Suurem kogus ensüüme kiirendab ja võimendab ainevahetusreaktsioone, mis on vajalikud vastupidavuse ja immuunsuse tugevdamiseks, aga ka kaalu vähendamiseks või mürkainetest, valudest ja muudest vaevustest vabanemiseks.